aitab nüüd sellest masetsemisest, pole vaja oma tuju kogu aeg rikkuda, mingite mineviku jamadega. oli mis oli. must move on. kõige paremini hoiavad muidugi mu tuju üleval klassiõed, nagu näiteks Beatrice sünnal, kogu aeg sai naerda nii, et pisarad voolasid, vaatasime Marley&Me'd kõik nutsid välja arvatud Karin. mis sellest et film oli kurb hakkasime juba naerma selle peale, et kõik nuuksusid omaette, enne magama jäämist sai ka absoluutselt kõigest rääkida, pärast seda pikka-pikka vestlust oli kuidagi väga hea enesetunne. jap voodis sai ka veits lolli mängitud ja naerdud päris palju, isegi natuke liiga kõvasti. aga siiiski suursuur kalli teile, et suudate mu tuju kogu aeg üleval hoida!
Oeh, miks see armuelu nii faking keerluine on ? eiriti mul viimasel ajal, vahel meeldib mulle üks, siis hakkan mõtlema miiinustele ja plussidel, hakkan kellegagi uuesti suhtlema ja armun hoopis teise. jah see võib olla mingi pete lihtsalt, aga samas mai tea ka. mäletan, kui olime koos, sa vaatsid mind naeratasid ja jätsid mulle endast vägagi hea mulje, palju küll ei suhtle, aga sa oled omamoodi armas, sa erined teistest. nüüd kui viimasel ajal pole suhelnud, olen ma hakanud suhtlema ühe teise kutiga, kes on ka vägagi erinev teistest, ta ei ole vaikne, arendab juttu ise ka edasi, mittte nii et ma tunnen, nagu ma räägiks ainuksesna või et ma räägiks seinaga, ta suudab mind kogu aeg naerma ajada, teeb mulle armsaid komplimente mis on samal ajla ka suhteliselt lollid. kumba ma siis lõpuks olen rohkem armunud ? või ei meeldi mulle tegelt kumbki? miks see nii kuradi keeruline peab olema?
Kirjutan veits viimastest päevadest ka siis , nädal on olnud väga kiire ja noh väsitav ka, ja kogu aeg ma olen suutnud jätta õppimise ikka viimasele minutile, mis on muidugi minu puhul tavaline. Eile oli spordipäev, käisime rullitamas mingit lambist teed pidi ja lebotasime Karuga niisama murul, õhtul oli mul trenn ka Audenteses, kus suudsin jalaga midagi teha ja no koju minek oli üpris piinarikas. Õhtul sain teada, et füsas tuleb töö ja mingi rämedalt õppisin seda ja no mürasin oma venkuga ka suht kaua, sest ei saanud eriti selgeks ja järgmine päev pidi olema töö. Täna oli essa tund kehaline ja ma suudsin oma jalale veel rohkem liiga teha, nii halvasti läks et käisin rasti juures sain jäägeel ja pärast seda tõmbas veits paremaks. Üli hää oli see, et füsas polnud tööd ja venkus jättis ka õps töö ära, seest keegi ei oleks seda ''5'' peale teinud ja viimane tund oli Kirjandus kust saime ka poole tunni pealt minema :)
Viimastel aegadel olen hakanud kahtlema, kas ja kes must üldse hoolivad. Vahel tunnen ennast ka kuidagi nii maha jäetuuna, keegi ei tee välja. kõik on hõivatud, kellelgi pole aega muga tgeleda nagu lihtsalt olen nurka visatud. Need kellega olid mul varem pikad telefoni kõned nendega ma pole viimasel ajal eriti rääkinud ja kui oleni siis ainult 5 minutit kui sedagi. Ma tahan ainult sinu juurde, ainult Sina suudaksid mind pragusel olukorral lohutada, ma ei suuda leppida sellega et ma näen sind alles järgmine nädal, ei suuda enam oodata.
Sa tead, et tähendad mulle palju. Igakord kui sind näen olen ma nii õnnelik, vahet pole et mul oli varem halb tuju või ma olen väsinud. Alati ajad sa mind oma jutuga naerma, ükskõik millest sa ka ei räägiks. Sinuga olles olen ma alati mina ise, ma ei üritagi sulle meele järele olla. Tean, et meeldin sulle sellisena nagu olen. Sa viitsid kogu aeg mu jutte kuulata, mis siis et ma olen sulle neits varem vähemalt 100 korda rääkinud. Su häält on alati nii hea kuulda, jah ma tean et ma ei näe sind nii tihti, kui tahaks, aga tean siiski et oled mul alati olemas. Nagu tänagi, enne sinuga kokku saamist olin ma väsinud ja tuju polnud ka kiita, nii kui sind Kristiines nägin, läks mul kohe tuju paremaks ja automaatselt tuli naeratus suule.
Päev enne ära minekut, vanemad pakkusid et ääki saab Karin ka meiega tulla, rääkisin sellest Karule ja siis mu emps rääkis veel Karu empsiga. Ma ise küll kahtlesin et ta ema lubab, aga lubas siiski. Hommikul oli äratus poolviis, viisime kotid autosse ja hakkasime sõitma. Jap mu paps oskab jääda viimastel kilomeetritel Eestis mendile kiiruse ületamisega vahele. Magasime pool teed autos, siis tegime ühe suurema peatuse Leedu-Poola piiril. Võtsime veits süüa ja sõitsime edasi. Ööseks jõudsime Viini, ööbisime mingis hotellis seal. Hommikul käisime veits šoppamas ja linnas ringi. Õhtul käisime veel lõbustuspargis ka kiirelt läbi. Sõidsime siis pärast seda Austria-Itaalia piiri poole, ööbisime piiri ääres. Järgmine hommik hakkasime vaar sõitma sest pidi jõuda Lasizesse ( Itaalia ) seal oli meil hotell. Kohale jõudes viisime asjad tubadesse ja läksime vaatasime ranna üle. Iga õhtu mis me Itaalias veetsime käisime Bengio restos munchimas, täitsa pekkis kui head toidud seal olid. Siis käisime Monaco ka läbi, St Tropezi ja Venezia. Saime Itaalias 40 kraadise soojuse ka ära tuntud. Käisime mõnes outletis ka aga no me Karuga ei leidnud midagi erilist. Mingi 5 päeva olime Itaalias ja siis tõmbasime Prantsusmaale, seal oli meil korteri moodi ''villa'', mingi uhkem koht küll polnud aga no väga hull ka polnud. Enamus aja veetsime rannas, kas siis meie kodu linna või siis Cannese, saime oma naabritega ka hotellis tuttavaks. Katsetasime KAruga ära mis tunne on riietega nö bassu kukkuda, päris mõnus oli. Siis saime rannas ühe kuttiga ka tuttavaks, aga ta mingi elab kivi all, pole tal fb ega muud sellist.Siis käisime mingi rannapeol ja mingi viimasel päeval nägime ka ilutulestiku festivali ära. Tagasi tulle tulime läbi Saksa ööbisime seal ühe öö. Poolas kiirteedel sai meil bensiin ka otsa, auto näitas et 0 km saab sõita veel selle kogusega ja no mitte ühtegi bensukat ka ei tulnud siis sõitsime mingi rekka tuules nii kaua kuni tuli essa bentsukas ja siis saime teada et paaki oli jäänud ainult 1 l. Parim trip oli jap. Kallaga sai ka nii palju nalja ja mis tõesti neil Itaalia meestel viga on, et koguaeg vahtisid.
