*

Mind Ei saa iseloomustada vaid ühe sõnaga. Mind ei saa omada, sest ma ihkan vabadust. Ma igatsen kedagi, kes mul alati olemas oleks. Mulle meeldivad tähed, kuu,öö ja lõputu silmapiir. Armastan inimesi, kes ka mind armastavad. Ma võin olla miski, mida kuskil mujal ei ole. Ma võin olla keegi, keda kunagi ei eksisteeri. Ma andestan, kuid mitte kunagi ma ei unusta. Tee mulle üks kord haiget ja miski pole enam endine. Tihtipeale olen jonnakas, kiuslik ja minuga on raske, kuid see olen siiski mina. Ma võin olla su parim sõber või suurim vaenlane- vali ise. Mu huulil on alati naeratus, kuid minu sisse sa ei näe. Sa tead mu nime, mitte minu lugu.

Sul on õigus - haavad paranevad, armid jäävad ikka alles, aga need on ikka kuradima suured armid! Arvad, et ma jaksan oodata nende paranemist? Kardan, et sellel polegi lõppu, sest neid tekib aina juurde kui vihma keset oktoobrikuud. Ja ma ei imesta, kui mingi ajapärast sa küsid minult: "Kas sa lõigud end?"

Elu on pikk, isegi lõputu iseendaga võitlemine, mis viib meid lõpuks tõdemusele, et see kõige parem ja kallim pool on meis koguaeg olemas olnud, ainult me pole suutnud seda siis kasutada, kui vaja oli. Oleme liiga tihti läinud kergema vastupanu teed ning lennutanud sellega tillukese inimlikkust meist endist tuulde...

Usaldasin sulle oma suurima saladuse: ütlesin, et armastan kedagi. Sa hoidsid mu saladust teadmata, et see oled sina keda ma armastasin, armastan ja jäängi armastama!
Kas sa tead kui raske on öelda , Me oleme lihtsalt sõbrad , kui ma tegelikult tahaksin karjuda , Ma Armastan Sind .

Võin naerda, kuid eemale minnes nuttan. Võib tunduda, et mul on savi, aga tegelikult ei ole. Võin olla totaalne bitch, kuid tegelikult mitte. Võin tunduda ülbe, kuid seda ei ole.

Sa olid mulle tohutult kallis , meil oli paljupalju häid mälestusi , ja mul on vastik , et sa neid mälestusi kellegi teisega taaselustad , aga elu läheb edasi ja mul on teised sõbrad , kelle nimel edasi elada ja samamoodi , nagu sina mulle tegid , just nendega MEIE ühiseid mälestusi taaselustada .

Kasvades õpime, et isegi see üksainus inimene, kes ei tohiks meid kunagi alt vedada, teeb seda ilmselt siiski. Me südamed murduvad rohkem kui üks kord ilmselt ja iga korraga on see raskem. Me tülitseme parima sõbraga. Me nutame, sest aeg lendab liiga kiirelt ning lõpuks kaotame kellegi, keda armastame.Nii et tee  palju fotosid, naera  palju ja armasta , nagu poleks kunagi haiget saanud, sest iga 60 sekundit pahurust on minut õnne, mida ei saa enam kunagi tagasi . Ära karda, et su elu lõppeb, karda, et see ei algagi!

Oled sa kunagi tundnud, et sa tahaksid Ta läheduses viibida, kuid sa ei suuda seda? Oled sa tahnud Talle öelda, kui oluline ta on? Oled sa kunagi mõelnud sellele, et kui sa Teda poleks kohanud, kas siis oleks kõik teistsugune?

Taevas on kurb , meie tehtud vigade pärast, siit ka põhjus, miks sajab nii palju. Iga piisk on taeva pisar, iga piisk on kellegi valetegu. Ja siis inimesed imestavad, miks sajab nii palju ?

Isegi kui ma nutan & mul on valus, suudad sa mu naeratama panna.

Miks inimesed ei võiks lihtsalt leppida sellega, kes nad on? Miks nad peavad tegema haiget, kuigi teavad, et see võib viia inimese rivist välja? Miks Sina pidid sel õhtul rikkuma kõik selle, mis tundus algul nii ilus ja hea? Miks on vaja mängida ühe tüdruku/poisi ilusa, ainulaadse ja täiesti ainukese südamega? Kas sa tõesti usud, et kui sa seda teed, siis haavad paranevad? Jah, sul on õigus, need paranevad, aga kas sa ka kujutad ette, millised armid sa tegid?

Kui mind ükskord enam ei ole. Kui mind ükskord enam ei tule, ei näe sa mu nime ekraanil, ei kuule mu häält sulle vastamas, kui valid mu numbri … Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad, mis seal vastu vaatavad, on kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi… Kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele sa olid Nii tähtis, nii vajalik, niii kallis. Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd, siis tea, et mind siin enam pole. Olen läinud siit kaugele ära, kuhugi, kus pole enam seda valu, pole igatsust, sest sina ei tule sinna niipea järele, kuhugi, kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid… Olen läinud, olen läinud lihtsalt ära!