*

Kas ma olen kunagi väitnud, et ma olen täiuslik? Ma arvan, et ei ja ma ei saa ka kunagi selleks, kuna täiuslikkust ei olegi siin maailmas. Ma olen olemas ja oma kõigi parandamatute vigadega. Neid ei anna parandada ja nii see jääb ka. Las nad siis olla mul, kuna igas inimeses on peidus midagi head ja midagi lõpmatut halba. Mõnikord on elust mul täielik siiber! Mõnikord tahaks öelda ''kõik, ma ei jaksa enam, ma ei taha enam!'' ning minna. Mõnikord tahaks minna sillale ja sealt alla hüpata. Mõnikord tahaks kedagi kallistada hästi kõvasti ja teada et ta kuulub ainult mulle ja ma saan koguaeg ta peale loota. Mõnikord tahaks kõndida ja nutta.. üksi ja kaua, kaua . Mõnikord tahaks oma majast mööda kõndida, et mitte teistele jalgu jääda. Mõnikord tahaks oma sõpradest mööda kõndida, et ka neile mitte jalgu jääda. Mõnikord on mul tunne, et olen mõttetu ja keegi ei vaja mind.