Miks koguaeg nii kiire on? Pole eriti enam enda jaoksgi aega, ei saa isegi rahulikult maha istuda ja puhata või natukenegi mõelda. Ma ei jaksa enam nii, õnneks tuleb Venemaa reis kohekohe ja siis saab muredest natukeseksgi eemale. Ma usun et ma nii palju ei mõtle oma muredele sel ajal, võinoh üritan olla õnnelik, aga mingi osake minust on alati kurb. Ükskõik mida ma ka ei teeks, on osake minust kurb, osake mis elab minevikus, seal kus sain palju haiget. Ma küll üritan seda unustada, aga ei suuda või ei oska, ma ei tea enam isegi. Osaliselt olen saanud minevikust üle, aga on väike osa minust, mis ei saa sellest kunagi üle. Kui ma vahel vajun mõttesse, tuleb mulle minevik meelde, mis teeb haiget - väga. Sellepärast ma vahel võingi sekundi pealt muutuda kurvaks, kuigi enne olin rõõmus. Tänu inimestele, kes mind toetavad, ei mõtle ma enam nii palju mievikule vaid tulevikule. Ma ei suudagi enam minevikku tagasi vaadata kuna see teeb haiget ja toob vägisi pisarad silma. Minevik on teinud suured armid mu ellu, mis ei parane nii pea võibolla ei parane need kunagi.